Postimehe arvamusküljel kirjutab paljudele praegustele metsameestele metsakultuuride, metsabioloogia, dendroloogia, maailma metsade, metsahoiu tarkusi jaganud, Valgetähe V klassi teenetemärgiga tunnustatud Eino Laas metsa uuendamisest.
Laasi hinnangul kõlavad meie noorte metsade võrdlemine puupõldudega eluvõõralt, sest Eestis rajatavad metsakultuurid ja noorendikud on nii ökoloogiliselt, visuaalselt kui ka tehnoloogiliselt tegelikest puupõldudest kaugel. Metsateadlane teab, et juba 90 aastat tagasi, tollase vähese intensiivsusega ajal, tõi Tartu Ülikooli kabineti juhataja professor Oskar Daniel oma õpikus « II» esile küll loodusliku uuenemise ja uuenduse häid külgi, kuid kokkuvõttes pidas seda ebakindlaks viisiks, mis võib viia pika perioodi peale.
Laas tuletab meelde, et istutamine on vaid esimene peatükk noorte okaspuude elus. Et enamik neist kasvaksid suured puud, tuleb esmalt kultuuride hooldamise käigus nende ümbrus hoida rohu- ja kuluvaba, seejärel raiuda lähiümbrusest kiiremini kasvavad lehtpuud. Lehtpuid on mõtet kasvama jätta uuenemata jäänud ning lohukohtadesse. Aru- ja sookase, raagremmelga, halli lepa jt lehtpuude domineerimisel istutatud okaspuude üle tuleks radikaalselt sekkuda.
Kui kuusekultuuris hooldustööd ja valgustusraie ära jäävad, on paremal juhul tulemuseks kaasik madalate kuuskedega. Ainult halb peremees laseb nii oma metsa tehtud investeeringutel raisku minna, kuid metsakultiveerimine on ju tulevikuinvesteering lapselaste ning metsas elavate «okaspuusõltlaste» nagu käbilindude, suur-kirjurähni, metsise, orava, põdra jt heaks.
Loe hinnatud metsateadlasi arutlust metsa uuendamise teemal Postimehe veebiküljelt.