MAALEHT.EE, Ain Alvela:

Kohila kandi mees Urmas Terras on rohkem kui paarkümmend aastat tegelnud kõiksugu asjade väljamõtlemisega, nüüd on tal käsil puidujäätmetest ja põhust ehitusplokkide katsetamine.

Tehnoloogia, millel Urmas Terrase uudne ja ökoloogiline ehitusmaterjal tugineb, on ääretult lihtne. Tuleb võtta puidutööstuse jäätmed – laastud, saepuru, puukoor –, segada korralikult läbi ning lisada komposiitmaterjalid ja hüdraulilised sideained.

Viimaste koostist Terras päris täpselt avaldada veel ei taha, sest mine tea – kuni tema katsete tegemiseks ja tootmise alustamiseks raha kokku ajab, võib ju keegi nupumees idee endale napsata. Samas ta möönab, et tegu on Kundast pärit toodanguga, ja mis see muu saab olla kui tsement. Lisaks veel liimid.

Salapärane täiteaine

Terras räägib, et kõik need materjalid, mida ta kasutab, on olnud kasutusel juba enam kui sadakond aastat. Küll aga kinnitab ta, et tema plokisegudesse pole lisatud savi. Savi muudaks materjali pudisevaks ega tagaks plokkidele vajalikku koormustaluvust, et neid saaks ka hoone kandvates seintes kasutada.

Nõnda valmibki nn saepurubetoon, mille ehituslikud omadused, soojapidavus ja kõik muu mis vaja on Urmas Terrase kinnitusel suurepärased, mõnes osas isegi absoluutselt parimad võimalikest. Samal meetodil võib puidupuru asemel kasutada ka näiteks viljakoristusest järele jäävat põhku, pilliroogu jm. Kui segu vajaliku hulga veega segada ja spetsiaalsetesse raketistesse valada, valmivadki pärast kivistumist soovitud suuruses puitbetoonplokid, mis on välimuselt üsna sarnased kõikidele ehitajatele tuntud põlevkivituha plokkide ja nn mullbetoonist kividega.

Puidusegu sisaldub plokis 80–90%, ülejäänu on tsement ja lisaained, soojal ajal n-ö vabas õhus tuleb kivistumist oodata kolm-neli päeva, spetsiaalsesse ahju panduna peab plokk 80–90 kraadi juures kivistuma ööpäeva.

“See on puhas orgaanika ja pakub ka saetööstuse jäätmetele põletamisest palju paremat kasutusala,” kirjeldab Terras. “Ka külmasildade tekkimine on peaaegu võimatu.”

Et uudne ehitusmaterjal tööstusliku tootmiseni viia ja et seda tohiks ka müüma hakata, on sellele tarvis saada CE-vastavussertifikaat. Viimane antakse tootele aga alles pärast põhjalike katsete tegemist. Need hõlmavad purustamiskatseid, mis peavad välja selgitama materjali koormustaluvuse, tulekindluse katseid, reageerimist sooja- ja külmatsüklitele, soojuse erijuhtivuse väljaselgitamist eri koostis- ainete puhul jne. Terras on näidised viinud juba maaülikooli, kus need oma aega ootavad, sest raha katsete tegemiseks pole veel koos. Lisaks on tarvis saepurubetooni tootmise tehnoloogia patenteerida, ja nagu Terras teab, ei piisa kohalikust patendist, vaid kohe tuleb hankida kogu Euroopas kehtiv patent.

Tarvis ehitada näidismaja

Praegu unistab Terras, et saaks valmis ehitada ühe maja – piisaks 100ruutmeetrisest hoonest, mille terviklahendus läheks tema hinnangul maksma umbes 100 000 eurot. Ploki enda hind tuleks Terrase arvutuste järgi kallim kui mullbetoonil, ent kaasnevad eelised kaaluvad tema sõnul kallima hinna kindlasti üles.

Katsed läheksid maksma 20 000–30 000 eurot, ja kui need tehtud, läheksid tulemused kohe sertifitseerimiskeskusesse, kus neid omakorda kontrollitakse ning siis on võimalik plokkidele taotleda ka euroliidus nõutavat CE-serifikaati. See olemas, võib alustada puitbetooni tootmise ja turustamisega.

“Saepuru ja muu puidupudi polegi nii kallis, lisaained teevad asja kalliks,” ütleb Terras. “Oluline on segu kokkusegamise juures see, et puit oleks ühtlase niiskusesisaldusega. See võib näiteks höövlipuru kasutamise korral olla 15–18%, saekaatri saepuru niiskusesisaldus võib küündida ka 50–60 protsendini, aga see peab ühes tootes olema ühtlane.”

Eriti kiidab Terras puitbetoonplokkide soojamahtuvust – ainult betoonist plokid on külmad ja vajavad lisasoojustust. Puidu- või põhuseguplokk, kui see korralikult teha, ei vaja isegi väljastpoolt lisaviimistlust. Tuleb ainult jälgida, et vihmavesi sellele otseselt peale ei sajaks. Siseviimistluses võib kasutada näiteks savi- või lubikrohvi, kohupiimavärve jmt.

Säärase materjali turuletoomine on praegu eriti päevakorras, sest juba 2020. aastal peavad kõik uusehitised olema nn liginullenergiamajad, mille soojakaod peaaegu olematud.

Just energiakadude vältimiseks ongi puitbetoon kõigi teiste materjalide kõrval eriliselt sobilik.

Kommentaar

Asjal on jumet

Paar aastat tagasi tegime mõne Urmas Terrase plokiga katseid, aga ma nüüd peast ei tea, milliseid segusid nendes kasutati ja neid võib-olla ei saa praegustega ka võrrelda.

Hetkel on meil siin jah mõned katsekehad, aga reaalseid katseid nendega veel tehtud pole, sest Terras ootab oma projektile rahastust. Sellepärast saan täpsed tulemused anda siis, kui katsed tehtud.

Aga üldiselt tundub, et sellel materjalil on kindlasti tulevikku. Sellel ei saa olema teab mis suur kasutajaskond, aga oma nišš on saepurubetoonil kahtlemata olemas.

Esiteks sellepärast, et kogu ehitusmaterjalide tootmine liigub looduslikkuse poole ja see on täielikult looduslik materjal. Teiseks sellepärast, et kel aega on ja vormid hangitud, saab neid plokke ise kodus valada. Materjal on ju laialt kättesaadav.

JAAN MILJAN

maaülikooli maaehituse osakonna professor

UMA LEHT: «Pidime südamest kinni haarama, kui nägime, mis on loodusõpperajast järele jäänud,» ohkas Eesti looduskaitse seltsi Varstu osakonna esimees Silver Sild.

«Sillakesed on lõhutud, õpperada risuhunnikuid täis. Infotahvlid ja viidad, mis me mullu üles panime, on haohunniku alla puruks pressitud. Kõige rohkem hakkab südamele see, et Peetri jõe kallas on täiesti lagastatud: veepiirini on mets maha raiutud, hagu on jäetud jõe äärde ja endisest kaunist vaatest pole midagi alles. Tegime 1. mail talgupäeva, 11 seltsi inimesega raiusime raja vabaks, aga seda risu ei jõua me kunagi ära koristada.»

Lõunatipu kinnistu omanik Lembit Kängsepp õigustas raieõiguse ostnud OÜ Samm Mets tegevust: raiutud on seaduse piires ja seadus annab langi kordategemiseks terve aasta aega. Kängsepp sai lageraieks loa napilt enne seda, kui Keskkonnaamet kehtestas piirkonnas raiepiirangud, uurimaks looduskaitsealuste liikide esinemist.

Looduskaitsjad soovivad Eesti lõunatipus laiendada Peetri jõe kaitseala, et pääseda üle 100 hektari suurusest dolokivikaevandusest, mida lähedale plaanitakse.

Piirkonnas on nähtud musta toonekurge, habekakku ja kasvab kümneid looduskaitsealuseid taimi, Peetri jões elab kaitsealuseid kalu. Kas kaitseala laiendatakse, selgub sügisel.

Loe võrukeelset uudist Umast Lehest SIIT

ARILEHT.DELFI.EE:
Kesk-Soomes, Jyväskyläst 50 kilomeetri kaugusel on metsatööstuskontserni Metsä Group tselluloositehas, mille asemele kerkib 2017. aasta lõpuks võimsam ja keskkonnasäästlikumalt puidumassi töötlev kompleks. Metsä Groupi omanik on Metsäliitto ühistu, Soomele iseloomulik suurühendus. Konkreetne kontsern kuulub ühistu kaudu 116 000 Soome metsaomanikule. Kontsernis on aga eraldi tütarfirmadena esindatud kõik puidutööstuse etapid metsalangetamisest (Metsä Forest) puidutoodete (Metsä Wood) ja kartongi tootmiseni (Metsä Board). Eraldi firma alt (Metsä Tissue) toodetakse majapidamis- ja tualettpaberit.

Äänekoskis 40 hektaril laiuvas Metsä Fibre’i tehases toodetakse tselluloosi ehk valgendatud ja õhukesteks plaatideks pressitud puidumassi. Kõrvalsaadused on näiteks männiõli ja tärpentin, kuid peale selle toodab biomassitehas ka u 2,5 korda rohkem taastuva energia elektrit, kui ise tarbib.

Suurim investeering
Uue tehase maksumus on 1,2 miljardit eurot. See on Soome metsatööstuse ajaloo suurim investeering, mille promomisest on väga huvitatud ka Euroopa Komisjon. Tehase ehitus on üks esimesi pääsukesi nn Junckeri plaanist ehk Euroopa investeerimisplaanist. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker tahab turgutada liikmesriikide investeerimisprojekte, lubades suurtele ja tavapärasest riskantsematele projektidele Euroopa investeerimispangast (EIB) odavat laenuraha ja selle juures tegutseva fondi EFSI garantiisid. EIB annab heakskiidetud projektidele ainult n-ö seemneraha. Ülejäänu tuleb laenuna kommertspankadelt, investoritelt või mujalt ja tuleb taotlejal endal leida.

Tselluloositehase puhul tuleb 1,2-miljardilisele projektile 40% ulatuses raha (500 miljonit eurot) omafinantseeringust: omanike laenust ja aktsiakapitali suurendamisest. Ülejäänud 750 miljonit eurot jaguneb kommertspankade, Soome ja Rootsi riiklike krediidiasutuste Finnvera ja Eksportkreditnämndeni ning EIB vahel. Euroopa investeerimispanga laenusumma on 275 miljonit eurot.

Ent kuidas käib miljardieurone investeering kokku sellega, et juba aastaid on peale Nokia näidatud näpuga ka puidutööstusele, mis on seotud Soome majanduse allakäiguga? Balti riikide ajakirjanikega kohtudes selgitas Metsä Fibre’i tehase juht Camilla Wikström, et nii üllatav kui see ka pole, on puidutööstuse uue tõusu taga e-kaubandus. Tõsi, tavalise paberi nõudlus on maailmas 35% vähenenud ja see suundumus jätkub. Kuid samal ajal on tõusujoonel õhukese papi ja kartongi tootmine, sest e-kaubanduse võidukäik tähendab ka aina rohkemate asjade (korduvat) pakendamist. Selleks eelistatakse üha rohkem kasutada keskkonnasäästlikke materjale. „Samuti ekspordime palju tselluloosi laevadega Hiinasse ja mujale Aasiasse (kokku 26% kogutoodangust), kus sellest töödeldakse majapidamis- ja tualettpaberit. Praegu ongi Hiina meie kõige kiiremini kasvav turg,” rääkis Wikström.

Praegune tehas toodab aastas 0,5 miljonit tonni tselluloosi, uus tehas hakkab tootma 1,3 miljonit tonni. See tähendab ka märksa suurema koguse puidu kasutamist ja metsaraiet (2,4 miljonit kuupmeetrit vs. 6,5 miljonit kuupmeetrit puitu). Wikströmi kinnitusel tarnitakse ka suurema koguse puhul puit kohale Soomest, lihtsalt suuremalt maa-alalt, mis hõlmab nii Kesk- kui ka Lääne-Soomet.

EESTI PÄEVALEHE LISA:

Eesti Puitmajaliit ja Eesti puitmajaklaster korraldavad 4. juunil Räpinas juba kuuendat korda käsitöö-palkmajade ehitajate kutsevõistluse. Ürituse peamine eesmärk on palkmajaehitaja ameti tutvustamine, väärtustamine japalkmajaehituse propageerimine.

Käsitöö-palkmajade ehitajate kutsevõistluse võistlusülesanne on valmistada üks enda jaoks enim sobiv palkmaja nurgatüüp. Võistlejad saavad valida kolme nurgatüübi vahel: eesti tuulelukuga puhasnurk, eesti tuulelukuga järsknurk või Norra nurk. Kui võistleja soovib valmistada muud nurgatüüpi, peab vähemalt kaks nädalat enne võistluse toimumist korraldajatele esitama nurga spetsifikatsioonid. Valmistada saab ainult tuulelukuga tappi.

Registreerumiseks saatke e-kiri aadressile lauri@puitmajaliit.ee. Tähtaeg on 20. mai.

Lisainfo: www.puitmajaliit.ee

ERR Novaator:

Kuna metsise arvukus Eestis väheneb, tekivad küsimused, mis seda põhjustada võib. Üheks põhjuseks on peetud seda, et üleliia tegus metsamajandus, sealhulgas metsakuivendus suurendab kiskjate arvukust. Milline on olukord Eestis tegelikult?
Tartu ülikooli zooloogia ja hüdrobioloogia esimese aasta doktorant Eliisa Pass võrdleski oma magistritöös metsise pesarüüstet kuivendatud ja kuivendamata metsades.

«Esialgne oletus oli, et kuivendatud aladel rüüstatakse rohkem pesi: näiteks Soomes esineb sellistel aladel enam kiskjaid. Kuid hiljem selgus, et olukord on teistsugune – hoopis kuivendamata alade läheduses oli rohkem rüüstajaid,» ütles Pass.

Doktorant viis metsa 144 tehispesa, igas pesas oli peale kanamunade ka üks beeži värvi vahamuna. Passile endalegi tundus esialgu seesugune meetod kummaline, sest kuidas ikkagi pannakse pesad lihtsalt metsa maha?

«Pärast seda, kui oled välja valinud metsatüübi või asukoha järgi ala, kuhu pesad viia, hakkad kohapeal sambla sisse pesa tegema. Teed samblasse väikesed mulgud, paned sinna kanamunad ja vahast muna,» kirjeldas Pass.

Tehispesad jäeti metsa kolmeks nädalaks, s.o sama pikaks ajaks, kui kestab metsiste haudeaeg. «Katseid tegin metsise haudeperioodil maikuus ja vahepeal neid vaatamas ei käinud. On olnud uurimusi, kus on vahepeal käidud pesasid kontrollimas ja ka uued munad pandud, kuid mõtlesime koos juhendajatega, et mida vähem metsas ringi käia ning loomi ja sealset elusüsteemi segada, seda parem,» sõnas ta.
Metsise tehispesa.

Vahamunade jälgede analüüs

Pesi metsa viies on oluline, et need paikneksid üksteisest piisavalt kaugel. «Seda seepärast, et kiskjad ei võtaks ninaga lõhna üles ega sööks järjest kõiki pesasid tühjaks. Näiteks rongad on nii targad linnud, et kui nad näevad tehispesade metsa asetamist, siis nad lihtsalt jälgivad sind ja hiljem söövad kõik munad järjest ära,» kirjeldas Pass.

Doktorandil aga õnnestus tehispesad metsa asetada, sest kõikide rüüstatud pesade tühjaks röövimine oli juhuslik ja järjest ei söödud ühestki pesast mune ära.

«Peale selle on oluline, et inimene ei jätaks oma lõhna maha, sest see võib kiskjaid uudishimulikuks muuta ja neid ligi meelitada. Ma ei soovita näiteks taolistele välitöödele minnes kasutada sääsetõrjevahendit.»

Pärast pesade kontrollimist algas vahamunadele jäetud jälgede analüüs. «Kuna minu juhendaja Asko Lõhmus on väga hea ornitoloog, määras ta lindude nokajäljed vahamunadel puhtalt visuaalsel vaatlusel.» Passi sõnul vaadatakse üldiselt jälgi suuruse järgi ja asutakse siis muna lähemalt uurima. «Kui on tehtud suurem nokajälg, võib tegemist olla rongaga, kui keskmine, siis on ilmselt pasknäär ja kõige väiksema jälje võis teha mõni värvuline või veelgi väiksem lind.»

Imetajaid määrati kolpade abil, mis laenati Tartu ülikooli loodusmuuseumist. «Vastavalt kolpade hambaridadele vaatasime ja võrdlesime jälge ning seda kas hambad sobivad sinna jälge, mis oli vahamuna peal,» kirjeldas Pass. Kui uurijad jäid kahevahele ega olnud päris kindlad, kes oli vahamunale jälje jätnud, jäeti see uuringust välja. «Panime kirja ainult need, milles täiesti kindlad olime,» lisas Pass. Suur osa vahamunadest olid aga täiesti puutumata või pesast kadunud. Jälg oli jäetud 25 munale.

Metsise vaenlased on Passi uuringu põhjal eelkõige nugis, aga ka pasknäär, ronk ja kährik. «Varasemad uuringud ütlevad, et enamiku pesi on rüüstanud mingid kindlad liigid, näiteks nugised või rongad. Minu töö tõi välja tegelikult palju erinevaid rüüstajaid, mis näitab, et metsised on Eestis üsna raskes olukorras, sest kiskjaid on palju ja eri liikidest,» nentis Pass. Ta lisas, et vanemate kolleegidega vesteldes arutati, et isegi, kui metsise pesa jääb mingiks ajaks puutumata, tuleb lõpuks ikka keegi ja sööb selle tühjaks. «Nii nugis kui ka kährik ongi sellised liigid, kes söövad peaaegu kõike, mis neile ette juhtub.»

Pass valis tehispesade asupaigaks Soomaa, sest see on hea koht, kus võrrelda kuivendatud ja kuivendamata metsi. «Seal on suur soomaastik: leidub rabasid, looduslikke servaalasid ning palju kuivendatud metsa.» Ühed pesad pandi Soomaa Viljandimaa-poolsesse otsa, teised Pärnumaa-poolsesse otsa ja seda nii kuivendatud kui ka kuivendamata aladele. Selliseid uuringuid ongi soovitatav teha ühes ja samas piirkonnas, sest kui katsed oleksid toimunud väga erinevatel maa-aladel, oleks ka tulemusi mõjutanud paljud eri tegurid.

Liiga väikesed kaitsealad?

Pass uurib doktorantuuris edasi, missugused ohud peidavad end kuivendatud aladel ja nende läheduses täpsemalt. «Nägime, et metsakuivendus ei suurenda metsise pesarüüstet, sest seal rüüstati pesi vähem kui kuivendamata aladel. Ma ise arvan, et kuivendatud aladelt tulevad kiskjad rohkem servaaladele, kus kohtuvad kuivendamata maastik ja raba.» Rabaservades on palju erinevaid soolinde, samuti on seal lagedam ja see võib lindudele saatuslikuks saada. Peale selle leiti kuivendamata aladelt rohkem metsiseid ja nende tegevusjälgi. Seega liiguvad kiskjad ja metsised sarnastes kohtades ja see võib metsiseid ohustada.

«Metsis ei elaks võimaluse korral kuivendatud metsades, sest reeglina on seal tihedam puistu, kuid metsis on suur lind ja vajab palju lennuruumi. Aga kuna väga suur osa Eesti metsamaastikust on kuivendatud, ei jää tal muud üle,» rääkis Pass.

Metsisekanad võivad pesitseda tihedas kuivendatud metsas, kuid metsisemängud ehk pulmamängud toimuvad eelkõige vanades metsades, kus on liikumiseks palju ruumi. «Metsakuivendus aga mõjutab teda, sest see vähendab lennuruumi. Samas ei ole me siiani avastanud ühtegi muud asja, mis talle kuivendatud metsas meeldida ei tohiks, sest näiteks toitu leiab ta sealt hästi.» Metsised söövad mustikavõrseid ja metsisetibud toituvad võrsetel elavatest röövikute vastsetest.

Metsiseid varitsevad mitmed teisedki ohud. Passi sõnul ilmub üsna pea ka artikkel, kus koostöös terioloogia töörühma teadlastega arutletakse selle üle, et metsisemängude asupaikadeks ei tohiks jätta ainult väikeseid kaitsealasid.

«Metsisemängud asuvad väikestel kaitsealadel, kus ei tohi metsa raiuda ning mida reeglina inimtegevus ei häiri. Aga selle ümbrus on sageli inimtegevusest mõjutatud, näiteks metsaraiega. Nii jäetakse keset killustatud metsamaastikku metsisemängudele vaid väike ala,» kirjeldas Pass. Eestiski on näidatud, et kiskjad võivad koonduda metsisemängude ümbrusesse, sest seal on neil metsiste näol palju toitu.

«Meie arvates peaks kaitseala olema suurem või tuleks neid alasid omavahel ühendada. Inimtegevuse tõttu liiguvad metsisemängud teistesse kohtadesse või lagunevad sootuks: linnud aetakse laiali ja see mõjutab nende sigimisedukust,» ütles Pass.

Metsise talgud ja kunstlikud röövikud

Tuleval suvel ootab doktoranti ees mitu välitööd. «Jätkan tehispesade katsetega, aga olen mõelnud vaha asemel näiteks plastiliini kasutada, sest vaha on üsna kleepuv ja jälgi on raskem tuvastada. Plastiliin oleks võib-olla parem variant,» arutleb ta. Välitöödena on koostöös Eestimaa looduse fondiga plaanis ka metsisetalgud, kus hulgakesi läbitakse suuri maa-alasid ja märgitakse ära kõik metsised ja nende tegevusjäljed, näiteks väljaheited.

Samuti osaleb Pass suures soode taastamise projektis «LIFE», mille raames paneb ta erinevate rabade servadesse tehispesi, et hinnata lindude pesarüüstet ja kiskjate tegevust rabaservades. «Valisime rabad, mille ühes servas asub kuivendatud ala ja teises kuivendamata. Tahan teada saada, mis liigid on rohkem koondunud kuivendatud alale, kuivendamata alale või üldse raba keskele.» Samuti soovib doktorant saada teada, kas seesugune liikumine on põhjustatud kiskjate suurest arvust. Oletus on, et soolindudele ei meeldi kuivendatud metsaserv, sest seal võib palju kiskjaid olla.

Pesad asetatakse n-ö lainetena raba servadele umbes 1,5 x 0,5 km suurustele aladele. «Seejärel vaatan pesade rüüstamise järgi, millistes piirkondades kiskjad kõige rohkem tegutsevad,» sõnas Pass.

Doktorant plaanib osad pesad panna ka puude otsa, et saada rohkem teada väiksemate lindude ja lindudepoolse pesarüüste kohta. Samuti tahab ta teada, kuidas kuivendatud aladel söövad väikesed linnud putukaid. «On olemas tehispesadega sarnane meetod, kus tehakse mingisugusest söödavast ainest kunstlikud röövikud ja vaadatakse, kus väikesed linnud neid ära söövad,» ütles Pass.

Doktoritöö tulemustes tahabki ta seega anda suure ülevaate sellest, kas ja kuidas muutuvad metsakuivenduse mõjul loomade toitumissuhted, sealhulgas kisklusrežiim. Selle teadmise tulemusena loodab Pass, et tulevikus tehakse selle abil ka aina paremaid looduskaitselisi otsuseid.

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.

Utilitase kontserni juhi Priit Koidu sõnul suurendab uus jaam kohaliku kütuse kasutamist.
Selle aasta sügisel avab Utilitas Väo karjääris senise elektri- ja küttejaama kõrval uue moodsa jaama, mis rahuldab 50 000 kodumajapidamise elektrivajaduse. Ühtlasi katab see ligi 20% Tallinna kaugküttevõrgu soojavajadusest. Priit Koit ütleb, et eelkõige tähendab see Tallinna ja Maardu inimestele stabiilsemat soojahinda.

„Eesti energiamaastikul on see oluline samm. Poliitilises mõttes samuti. See vähendab sõltuvust gaasist ja suurendab kohaliku kütuse kasutamist. Puit asendab osaliselt gaasi. Üha rohkem kliente soovib teada, kas nende tarbitav elekter ja soojus on roheline või mitte,” sõnab Koit.

Kui teistes Eesti kohtades pakub Utilitas üle 80% ulatuses taastuvat energiat, siis Tallinnas on see pärast Väo II avamist veidi alla 60%. Tulevikus toimub aga siingi muutus.

„Gaasi päris ära kaotada ei saa, sest meil ei ole mõtet puidupõletamise võimsusi nii suureks ehitada, et suuta energiavarustus tagada ka kõige külmemal ajal, kui koormused on väga suured. Siis on gaas või põlevkiviõli abiks. Kaugemas tulevikus võiks aga biometaan gaasi välja vahetada ja siis ongi 100% taastuva energia eesmärk saavutatud,” selgitab Koit.

Ta nimetab veel taastuval energial põhinevate elektri- ja küttejaamade plusse. Üks on see, et kohaliku hakkpuidu kasutamine parandab metsade majandamist. Omanikel on põhjust metsa harvendada ja hooldada, sest varem niisama äraviskamisele või põletamisele läinud väheväärtusliku puidu eest on võimalik saada raha. 2009. aastal, kui Utilitas avas Väo karjääris esimese jaama, ei olnud hakkpuidu sektorit olemaski. Nüüd on aga sektor ja loodud hulganisti töökohti, mille hulk üha suureneb.

„Maaülikooli uuring näitas, et miljoni tihumeetri puidu kasutamisel tekib 2400 töökohta. Meie kaks jaama kokku vajavad umbes 500 000 tihumeetrit puitu aastas. Seega loob ka Väo II juurde uusi töökohti terves varustamise ahelas,” märgib Koit.

Tema hinnangul on mitteväärtuslikku puitu Eestis piisavalt. Potentsiaali on ja puidu lõppemist ei ole näha – kui seda mõistlikult kasutada. Kindlasti ei tohi raiemahtu mõtlematult suurendada ja puitu lihtsalt ahju loopida. „Raiemaht peaks kasvama vaid siis, kui puiduga midagi mõistlikku teha – palki, mööblit, maju jne. Selle, mis üle jääb, saab muuta energiaks.”

Mida teeb kütuse hind?
Kõikides Utilitase võrkudes alanes esimeses kvartalis sooja hind. Suurim langus oli Raplas, kus eelmise aasta alguses avati biomassi tarbiv katlamaja. Sooja hinda mõjutabki esmalt kütuseliik. Kus kütusevahetus on tegemata, seal on ka kõrgem hind. Teine oluline osa, mida Utilitas saab mõjutada, on trassikaod.

„Eelmisel aastal vähenesid Tallinnas trassikaod 32 000 MWh võrra. Rapla linna aastane tarbimine on muide 20 000 MWh. Samas ei saa energiaülekandeid kunagi teha täielikult ilma kadudeta. Siiski saab öelda, et soojuses kaob praegu vähem energiat kui elektrivõrgus. Kui soojusvõrkudes on kaod ligi 15%, siis elektri puhul läheb Eestis võrkudes kaotsi 20% primaarenergiast. Paraku on soojakaod maapinnal tihti näha, aga elektrikadu mitte. Linnud istuvad liinidel aga ju sooja pärast,” ütleb Koit.

Tema sõnul kaob näiteks Iru prügiplokist Lasnamäe esimeste majadeni jõudes juba suur kogus soojust. See on paratamatu. Plokki ei ole mõtet Raekoja platsile ehitada. Just geograafilise eripära ja asutuse tiheduse tõttu on eri linnades erinev soojakadu. Tallinn paikneb soolikana ja seega on ka kaod suuremad.

Koit paneb inimestele südamele, et kodudes vaadataks, kuidas kadusid vähendada. Utilitas püüab ka ise osutada, kui mõne maja energiatarbimine on samasuguse majaga võrreldes suurem, lootes, et maja elanikud võtavad midagi ette. Sellel aastal lõpuks on Utilitas paigaldanud kõikidele klientidele kauglugemisseadmed, mis annavad kadudest ja leketest kohe teada.

Osa investeeringuid ootab
Kogu sektor ootab pikisilmi, millal valmivad kauaoodatud kaugkütteseadus ja elektrituruseadus. Ehkki Väo II jaam maksab ligi 65 miljonit eurot ja sektori ettevõtted investeerivad igal aastal kümneid miljoneid, jääb osa mõtteid siiski ootele.

„Seadusi ootame me kõik. Praegu on selline seis, et me justkui teame, mis muutub, aga ei saa lõpuni kindlad olla. Protsess on kestnud pikalt ja see on finantseerimise keeruliseks muutnud. Pangad ka küsivad, mis saab. Need seadused mõjutavad otsuseid, kas kütusevahetusi teha ja kas trasse renoveerida,” märgib Koit.

ÄRIPÄEVA LISA:
Kas põlevkivituhk võiks soodustada puude kasvu, uurib Eesti Energia koos Eesti Maaülikooliga.
Eesti Energia uute energialahenduste juht Alo Kelder selgitas, et Eesti Energia eesmärk on võimalikult hästi kasutada ära energiatootmise kõrvalsaadusi. “Üks sellistest saadustest on põletatud põlevkivi ehk põlevkivituhk, mida saab kasutada teede ja sadamate massstabiliseerimiseks,” ütles Kelder. Üha enam leiab põlevkivituhk kasutust põllumajanduses lubiväetisena ning perspektiivseid kasutusvõimalusi on veelgi.

Efektiivne segu põlevkivi- ja puutuhast. “Huvitav uuring on käsil koostöös Eesti Maaülikooliga, milles uuritakse, kuidas mõjutab toitainerohke põlevkivituhk puude kasvu ammendunud freesturbaalal. Varasemad katsetused on näidanud, et tuhkade kasutamine mõjub hästi puude juurdekasvule,” tutvustas ta uurimust.

Eesti Maaülikooli metsakasvatuse osakonna vanemteadur Katri Ots: “Kõige efektiivsemaks puude kasvu stimuleerijaks turbamuldadel on osutunud põlevkivituha ja puutuha segu. Selle segamisel turbapinnasesse ei parane ainult puude kasv, vaid seni taimestumata alal hakkab arenema rohttaimestik ning sambla- ja samblikurinne.”

Ots selgitas, et põletatud põlevkivis sisalduvad toiteelemendid sobivad lisaks põldude rikastamisele ka metsaistikute kasvatamiseks ning turbamuldadel puistute ja jõulukuuseistandike kasvu kiirendamiseks. Põlevkivituhk on registreeritud riiklikus väetiseregistris ning Eesti metsaseadus lubab lubiväetiste kasutamist metsaaladel.

“Enne otsustamist, kas põlevkivituhka oma metsas kasutada või mitte, tasuks metsaomanikul kindlaks teha, kas puistu kasvab fosfori- ja kaaliumivaesel turbamullal. Mineraalmuldadel on olnud selle tuha mõju puude kasvule tagasihoidlik,” ütles Ots.
Keskkonnasõbralikum ja ökonoomsem on metsas kasutada granuleeritud tuhka. “Skandinaavia maades kasutatakse näiteks granuleeritud tuha laotamisel metsa traktorile järelhaagitavat spetsiaalset mahutit, mis on varustatud tuhagraanuleid laiali loopivate ketastega,” kirjeldas Ots võimalust, kuidas tuhk metsa saab.

Sobib happelistele turbamuldadele. “Põlevkivituhal kui toitainerikkal tootmisjäätmel on kõik eeldused taimede kasvu ja produktsiooni parandamiseks happelistel ja toitainevaesetel muldadel,” selgitas Ots. “Taimedele vajalike toitainete sisaldus põlevkivituhas on oluliselt stimuleerinud puude kasvu ja suurendanud puistute bioproduktsiooni turbamuldadel, mis on happelised ning fosfori- ja kaaliumivaesed.”

ARIPAEV.EE:
Nii mõnelgi metsaomanikul tõuseb vererõhk, kui kuuleb sõna “looduskaitse”. Sellest hoolimata tahaks nad ka ise loodust kaitsta. Kuida ühendada nende ja looduskaitsjate huvid? Sellest kirjutas 16. mai kuukiri Metsandus.

Kas metsi on tõesti vaja kaitsta omanike eest, imestas erametsapäeval erametsaomanik Mihkel Maala, kes on olnud nii metsavaht, raietööline kui metsaülem. Tema hinnangul pole kolhoosiaegne suhtumine kuhugi kadunud ja ikka küsivad inimesed talt, kus nad tänavu puid teha tohivad.

Üle 30 aasta metsas tegutsenud Maala teab hästi, et erinevad inimesed näevad metsa erinevalt. “Tallinlasele on loodus varblane tema rõdul,” muigab ta.

Samas on paljudel nn ürgne metsakutse säilinud. “Mingi aeg olid ATV-d. Vaatati GPS-iga, et ilus rabajärv ja tuisati otse sinna. Ürgne kutse on säilinud, kuid puudub oskus metsas liigelda. Seetõttu tuisataksegi läbi noorendike ja kust juhtub. Metsamehel läheb selle peale vererõhk kohe valeks, aga mina olen andestanud,” püüab Maala metsahuvilisi mõista. “Mul on hea meel, et inimesed vaatavad, et ilm on ilus. Seened tärkavad.”

Ka tõi Maala näite, kuidas ta sattus koos ametnikuprouaga metsa istutama. “Meil oli lank ette valmistatud ehk vaod maase tõmmatud. Tema ootas aga, et oleks oksad kokku riisutud ja tolm võetud.”

“Hea, kui saaks mõisted sarnaseks,” ütleb Maala, et seetõttu on loodusharidus väga tähtis ja inimesed, kes metsa tunnevad, peaks oma kogemust rohkem edasi andma.

Loe edasi 16. mai Äripäeva Metsanduse kuukirjast.

MAALEHT.EE, Jana Rand:

Kolme aasta pärast võib Eestis olla maailma üks innovaatilisemaid puithooneid – 16 000ruutmeetrise pinnaga keskkonnamaja.
Tallinna kesklinna kerkiv nn superministeeriumihoone pole veel poole pealgi, kui juba plaanitakse ka uue keskkonnaministeeriumi, õigemini kogu ministeeriumi allasutusi koondava keskkonnamaja rajamist. Sellestki on kavade kohaselt tulemas pompöösne ehitis, kuhu plaanitakse 640 töökohta ja 16 000 ruutmeetrit brutopinda.

Võrdluseks – samasse suurusjärku jääb pindala poolest Tallinna Liivalaia tänavale ehitatud Nordea panga maja. Keskkonnamaja näol on aga tegu unikaalse puitehitisega.

Loe edasi tänasest Maalehest.

MAALEHT:EE, Bianca Micovic:

Igal aastal tuuakse metsast välja hulk prügi, mille keegi on sinna viinud. Kes need inimesed võiksid olla, kelle järelt kogu aeg koristada tuleb?

Minu hüpotees on see, et on olemas väike hulk inimesi, kes tunnevad, et kogu maailm on nende hädades süüdi ja nüüd ei lasta neil isegi rahulikult prügi metsa viia, nagu nad seda alati on teinud. See seltskond peab vahetuma nendega, kellele me suudame maast madalast reegleid seletada.

Kui vaadata, mida metsa viiakse, siis tegelikult saab ju kõiki neid asju jäätmejaama ära anda, tuleb isegi odavam ja lihtsam, kui et prügiga metsa sõita. Tragöödia on selles, et inimesi, kes metsa rämpsu viivad, on väike hulk, kuid nad mõjutavad sellega paljudele olulist keskkonda.

Loe intervjuud tänasest Maalehest.

ÕHTULEHT:
“Ühtegi hiit kui hiiepaika praegu kaitse all ei ole. Kahjuks on looduslikke pühakohti, mis meie silme all hävivad,” tõdeb pühapaikade uurija Ahto Kaasik, rääkides tühimikust seadusandluses, mis võimaldab Eesti rahvale kunagi nõnda olulisi metsatukki müüa ja raiuda.

Looduslike pühapaikade kaitsetu olukord kerkis taas teravalt esile, kui mullu mais tehti palke Tartumaal asuvas Unipiha hiies. Ametlikud vastused pühakohtade kaitsjatele venisid, kuid praeguseks on riigi seisukoht selge: hiiepuid lõigati ja palke veeti seadust rikkumata.

Artiklit saab lugeda Õhtulehest.

MAA ELU, Toomas Šalda:

OÜ Valga Puu on 1999. aastal asutatud metsamajandamisettevõte, mis kuulub bioenergeetika arendamise ja taastuvenergia tootmise kontserni AS Graanul Invest. Valga Puu varustab Valga-, Võru-, Järva- ja Lääne-Virumaal asuvaid Graanul Investi graanulitehaseid ümarpuidu ja puiduhakkega.

Luua metsanduskoolis ja maaülikoolis õppimise ajal metsa lõikamist alustanud Andres Oleski juhitavast firmast on tänaseks saanud Eesti üks suuremaid metsamajandamisettevõtteid, mis teeb metsas kõik tööd metsa istutamisest lõppraieni ning teede ehitusest metsakuivendamiseni.

„Alustasime kümne saemehe ja ühe Belarusiga. Kuni 2010. aastani olime ise väiksed metsaomanikud, vähehaaval kasvas metsaomand, olime eelkõige teenusepakkujad, majandasime suuremate metsaomanike metsi. 2009. aasta kriisi ajal sai aga selgeks, et pelgalt teenusepakkujana on ellu jääda keeruline, sest nii sõltud teistest metsaomanikest. Kui puiduturul on madalseis ja omanik raiuda ei soovi, siis kõige rohkem kannatavad ülestöötamisteenuse pakkujad – ei tööd ega leiba. 2009 müüsime pool Valga Puust ASile Graanul Invest ja 2010 hakkasime Valga Puule kuuluvat metsaomandit suurendama. Kui võrrelda 2009. ja 2015. aastat, siis eelmisel aastal tegime septembri esimese kümne päevaga rohkem tööd kui 2009. aastal kokku. Hea meel, et enamik metsaomanikke on meie klientideks edasi jäänud. Töötajaid on meil praegu 60 ringis,” kirjeldab OÜ Valga Puu juhatuse esimees Andres Olesk edukaid aastaid.

Kas enda rajatud ettevõttes ainuotsustamise õigusest loobuda kahju polnud? „Mõlemad pooled nägid sünergiat, meie saime rohkem kui poolele oma sortimendist stabiilse turu ning ettevõtte juhtimisse juurde hulga arukaid ning suurte kogemustega töötajaid. Osula ja Helme graanulitehastesse viime igal kuul umbes 40 000 tihumeetrit puitu, lisaks Imavere ja Ebavere tehaste tarned. 40 000 tihumeetrit on 60 protsenti Valga Puu igakuisest müügist. Teine tähtis osa on tööstuspuu, mille müüme Eesti ja Läti saeveskitele. Ka selle maht on praegu stabiilne: igal kuul 20 000 kuni 30 000 tihumeetrit. Kui puu läbimõõt ületab kümme sentimeetrit, siis igal võimalusel realiseerime selle palgipuuna. Pelletiks ja graanuliks läheb küttepuu ja vanas mõistes paberipuu. Meil on Graanul Investiga pikaajaline hinnakokkulepe, paberipuu müügihind kõikus sadamates pidevalt ning hea, kui sellest üldse lahti saab,” avab Olesk puiduäri tagamaid.

Alates 2010. aastast on Valga Puu igal aastal kasvanud 40 protsenti „Kõige olulisem on, et igal aastal investeerime seitse-kaheksa miljonit eurot. Ostame maid eesmärgiga kasvatada järjest metsamaa tootlikkust ja väärtust. Praegu on meie metsade juurdekasv viie tihumeetri ringis hektari kohta aastas, aga 10–15 aasta perspektiivis tahaks selle näitaja viia umbes kümnele. Lisaks teistele kasvatusvõtetele varume alates sellest aastast seemne enda metsade parimatest puistutest. Valime välja parimad puistud ja taotleme keskkonnaametilt luba sealt seemneid varuda. Kui see olemas, saame sealt seemnevarumise ajal seemne. Meil on kahe taimlaga taimede ettekasvatamise kokkulepe. Üks võimalik arengusuund on Valga Puu oma taimla rajamine. Siis pole meil enam juhuslikku päritolu istutusmaterjali ja teame kindlalt, mis päritolu taimedega metsi uuendame. Tänavu istutab Valga Puu enam kui neljasajale hektarile üle 800 000 taime. 70 protsenti sellest on kuusk, 15 mänd ja 15 kask. Metsade tootlust annab Oleski kinnitusel metsakasvatuslike võtetega märkimisväärselt tõsta.

Oma metsa on ettevõttel praegu veidi alla 9000 hektari. Aastaseks raiemahuks on planeeritud umbes 400 000 tihumeetrit. „Enda metsast raiume aastas umbes 250 000 tihumeetrit, 80 000 tihumeetrit raiume koostööpartnerite metsi ja ülejäänu ostame raieõiguste ja metsamaterjalina. Oleme kursil, et 3000 hektarit aastas ostame juurde. Metsade ostmisel on asukoht tähtis, reeglina oleme huvitatud oma tehastest saja kilomeetri raadiuses asuvatest kinnistutest, aga nii-öelda pakettide ostu korral tuleb ette erandeid. Metsamaa hind on praegu suhteliselt kallis, sest inimeste teadlikkus metsakinnistute ja maa väärtusest on kasvanud, see on äärmiselt teretulnud. Lisaks tõstab maa väärtust järjest suurenev sisenõudlus puiduturul. Metsaäri murekoht on pigem ebaausad vahendajad, kellel puudub eetika ja moraal metsaomanikega suhtlemisel ning tegutsetakse ainult kopsaka omakasu eesmärgil, mille omanik oma metsa arvelt kinni maksab. Osula graanulitehase rajamisega tõusis Võrumaa ümbruskonna metsahektari hind 200–300 euro võrra, samuti kerkis müüdava sortimendi hind. Võrumaa metsaomanik võitis nii igale väheväärtusliku puidu tihumeetrile kolm-neli eurot juurde. Kui võrdleme 2014. ja 2016. aastat, siis sisemine puidutarbimine on Eestis kasvanud kaks miljonit tihumeetrit ja tehaseid tuleb juurde. Nii et energiasektori ümberorienteerumine taastuvenergiale on kohalikku majandust turgutanud küll,” leiab Olesk.

OÜ Valga Puu peamiseks tugevuseks peab ta metsauuendamise oskust ja kogemust. „Paljud kliendid müüvad meile raieõiguse tingimusel, et uus mets istutatakse peale. Kuna kevadel on meil tööd väga palju, siis tavaliselt lepime kokku, et meie valmistame maapinna ette ja müüme metsaomanikule taimed.” Klientidest Valga Puul puudust pole. „Järjest enam saadakse aru, et küpse metsa hoidmine ei ole majanduslikult otstarbekas. Võrdlen seda ikka maasikapeenraga, kust pole tark hakata marju korjama alles siis, kui pooled viljad juba mädad,” toob Olesk näiteks.

Valga Puul on ka 20 töötajaga tütarettevõte AAB Ekskavaator OÜ, mis teeb maaparandust. „Ehitame uusi teid, rekonstrueerime kraave ja seda kõike selleks, et metsadele ligi pääseks. Kui Lõuna-Eesti metsad on päris hästi majandatud, siis infrastruktuur mitte. Rekonstrueerime isegi 90aastaseid käsitsi kaevatud kraave. Nõukogudeaegne maaparandus oli keskendatud põllumaadele, aga metsade majandamise seisukohalt on veere˛iimi korrasolek ääretult tähtis. Kui see on paigas, lähevad puud kevadel kolm nädalat varem lehte ja kui võtta kogu vegetatsiooniperiood, siis saab aru, kui palju puude juurdekasv kannatab, kui veere˛iim pole korras. Palju teeme töid oma metsades, ka teadlikud metsaomanikud on AAB Ekskavaatori leidnud, aga ikkagi tehakse metsades maaparandust vähem, kui tarvis oleks. Peaks rohkem tegema, seda enam, et metsaomanikul on võimalik toetusi saada. Sageli heietatakse, kuidas vanasti oli, et piisab, kui talvel metsa pääseb. Aga miks tehti vanasti metsa talvel? Esiteks polnud siis muud teha. Teiseks oli metsasusprotsent mitu korda väiksem, sest kus vähegi kasvas, püüti kasvatada vilja. Mets kasvas eelkõige kohtades, kus põldu ei saanud harida. Praegu saab metsasektoris iga päev tööd 35 000 inimest, lisaks logistika. On selge, et peame metsa majandama ka siis, kui maa pole külmunud. Majandamiseks peab taristu olemas olema. Sageli on mets suvel majandatav, aga ligi ei saa, sest teed puuduvad.”

Veel teeb Andres Oleskile muret, et riik ei usalda piisavalt metsaomanikke ning metsa majandamine ning kasvatamine on selgelt ülereguleeritud. „Keegi ei kujuta ette, et põllupidajale öeldakse: siit põllult tohib saaki koristada vaid sellelt osalt ja vaid sellel ajavahemikul või üldse mitte. Teadlike metsaomanikena sooviksime palju suuremat vabadust otsuste langetamisel. Aktiivsete metsauuendajatena peame aga arvestama, et keegi kuskilt kõrgemalt-kaugemalt reguleerib, kas ja millal võime enda istutatud metsa majandada. Riiklik looduskaitse käitub justnagu õhinapõhiselt.

Kaitstavad pindalad muudkui kasvavad, aga inimene jääb tagaplaanile. Näiteks Karula rahvusparki jääva metsa omanik ei tohi oma taluhoonete remondiks isiklikust metsast ühtki puud võtta. Sealsetelt metsaomanikelt oleks vara nagu konfiskeeritud, jäetud kõik kohustused, aga õigused ära võetud. Kui oled sauna taga mustadeks päevadeks metsa hoidnud, aga juhtub, et ühel päeval maandub sinna kõvera nokaga lind, siis riik võtab omanikult ära igasuguse õiguse oma vara kasutada. Metsaomaniku puistusse panustatud aeg ja hool läheb tühja, seda ei kompenseerita vääriliselt. Me „kaitseme loodust” kohati põhjendamatult ja eraomaniku arvelt. Sellise tegevusega soodustab riik maaelu hääbumist, sest maaomanikul pole kindlust homse päeva ees. Tuleb jälle üks looduskaitsepiirang ja maa kaotab poole väärtusest. Kui Viru Keemia Grupp koondas sadu inimesi, oli see pikalt tulipunktis, võeti riiklikud meetmed, aga kui lüüa kokku Lõuna-Eestis eri looduskaitsepiirangutest tulenevad kitsendused, siis iga aasta jääb majandamata umbes 200 000 kuni 300 000 tihumeetrit metsa. See on ligikaudu 1000 töökohta. Loodust tuleb kaitsta, ka meie ettevõte lähtub sellest, aga kohati pingutatakse üle. Kaitseme loodust inimese eest, aga inimesi jääb väljaspool Tallinna järjest vähemaks. Kui arutati Otepää looduspargi kaitsekorralduskava, tegin ettepaneku võtta kaitse alla maal elav inimene, aga sain kirjaliku vastuse, et seda ei võeta menetlusse, sest see on nali. Aga paljude jaoks pole see nali. Laiemalt vaadates on õige plaan selgelt eristada looduskaitsemetsad ja majandusmetsad. Küsimus on selles, et kas iga metsa, kuhu kotkas maandub, peab ikka looduskaitse alla võtma. Homme maandub see kotkas kaks kilomeetrit eemale, siis on uus mets vaja kaitse alla võtta ning see mets, kust ta ära lendas, jääb samuti kaitse alla, sest on potentsiaalne kotka elupaik.” Olesk leiab, et looduskaitse peaks olema omaniku- ja omandipõhine. Seega parim kaitsja on maaomanik ise. Ka loodukaitsealade majandamislahendused peaksid tema hinnangul sündima koos omanikuga ning vajadusel tuleb piirangud mõistlikul määral hüvitada.

ERR:

„Ka eelmisel aastal hakkas viirus metsas kiiremini edasi levima just mais, seega oleme just praegu uue seakatku leviku laine ootel,“ ütles Eesti Maaülikooli veterinaarepidemioloogia professor Arvo Viltrop täna Rakveres toimunud seakasvatajate infopäeval.

Maaülikooli mullune uuring näitas, et pea kõigi taudipuhangute puhul farmides oli eelnevalt diagnoositud katku lähedalasuvas metsas, teatas maaeluministeerium.

”Kuna seakatku leiud metssigadel näitavad, et viirus on metsas laialt levinud, peab iga seakasvataja olema väga valvas, et mitte tuua nakkust metsast farmi,“ märkis Viltrop teates.

Tema sõnul on kodusigade nakatumise oht kõige suurem suvekuudel, mil metssead on rohkem liikvel ja ka inimtegevus aktiivsem metssigade liikumisteedel. „Nakatumise põhjused on sageli lihtsamad kui oskame arvata. Kõige suurem risk on inimene, kes võib viia viiruse farmi veokite, laudainventariga, oma riiete või jalanõudega. Puhanguid saab ennetada vaid bioturvalisuse meetmete hoolsa rakendamisega,“ lisas Viltrop.

2015. aasta suvel ja sügisel läbiviidud epidemioloogiline uuring näitab, et 18 seakatku puhangust koduseafarmides 11 olid tõenäoliselt tingitud farmi töötajate eksimustest bioohutusreeglite täitmisel, 6 haigustekitajaga saastunud allapanu või sööda kasutamisest ning ühel juhul võib haiguspuhangut seostada saastunud haljassööda kasutamisega.

Aretusühistu esimees: jõulupõrsaste võtmine on vastutustundetu

„Seakasvatajate arv on võrreldes aasta varasemaga drastiliselt vähenenud. Suur osa lõpetajatest on olnud väiksemad seakasvatajad, kes on võimalikke riske hinnates otsustanud loobuda. Samas on jätkuvalt inimesi, kes soovivad endale jõulupõrsaid võtta,“ ütles Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimees Urmas Laht.

“See on praegusel ajal vastutustundetu ja seotud suurte riskidega, kuna sigade nakatumisel seab see ohtu kauplemispiirangute kaotamise kõigi piirkonna seakasvatajate jaoks.“

TARTU POSTIMEES:

Mäksa küla lähistel mullu varakevadel lagedaks lõigatud langile sõitis laupäeval puid istutama umbes 30 vabatahtlikku Tartumaalt, mujalt Lõuna-Eestist ja Harjumaaltki. Kui kaasa võetud lapsed üle lugeda, oli istutajaid üle neljakümne.

Metsamehed näitasid kätte õiged töövõtted, täitsid ämbrid taimedega ning võiski hakata istutama. Ja nii ka paljudes teistes Eesti metsades.

Miljonid taimed

Tegu ei olnud siiski tõsise töörügamisega, vaid mõne tunni pikkuse vabas õhus viibimisega, mil sai nautida nii füüsilist liikumist kui ka loodust. Umbes 50 noore kuusehakatise juured sai mulda pista igaüks, mõni usinam rohkemgi.

Väga raskeks ei saa tööpäeva teha, selgitas Tartumaa metsaülem Toomas Haas. «Mõni istutaja on kogenum, teine hoiab labidat käes esimest korda,» lausus ta.

Põnevust pakkusid musträhnipaari toimetused ning teisedki linnud, keda silmati. Muusik Asso Int hoidis meeleolu üleval lõõtspillimänguga. Lapsed said vabalt ringi joosta ning peagi avastasid nad teeservast hulga metsa toodud prügi. Isegi väiksemad mudilased said kohe aru, et prahi koht ei ole metsas, ning see korjati kokku.

Metsaistutamine labida abil hakkab tegelikult vaikselt hääbuma, selgitas Haas.

Kui väiksemad metsaomanikud teevad seda veel traditsioonilisel moel, siis RMK on muutnud taimekasvatust ja istutust hulga modernsemaks. Nii käib juba seemnete külvamine automaatliinil. Kui taim lõpuks istutusküpseks kasvab, kasutatakse tema muldapistmisel spetsiaalset toruistutit.

Toru abil jõuab istutaja päevas mulda panna kuni 1500 taime, mida on pea kolm korda rohkem kui käsitsi istutades.

Sellele langile pandi laupäeval kasvama umbes 1500 taime. RMK töötajad istutavad juurde veel ülejäänud umbes 1500 taime ja sellega saabki tänavune istutushooaeg mööda. Kokku istutas RMK tänavu Tartumaale 450 000 mändi, 460 000 kuuske, 200 000 kaske ning

10 000 sangleppa. Eestis uuendatakse metsa aga umbes 10 000 hektaril, kuhu istutatakse 19,8 miljonit noort puud.

Kui töö tehtud, maitses hästi rohke lihaga talgusupp ja rabarberipirukas, mida tõi talgulistele Luunjas tegutsev Kapteni Kelder. Lapsed olid kindlad,

et nad tulevad vaatama, kuidas nende mulda pandud puud on kasvama läinud ja kuidas kuused neist kõrgemaks sirguvad.

Millal saab lõigata?

Pärast lõunat selgitas Toomas Haas kokkutulnuile, kui kaua võtab aega, et noorendikust saaks täiskasvanud mets.

Noorte kuuskede suurimad vaenlased on kärsakad ja üraskid. Kui puud veidi kasvavad, kipuvad ka kitsed neid näksima. Et kuused sirguksid, on neid esimestel aastatel tarvis rohu ja võsa seest välja puhastada. Hiljem kasvavad kuused juba kõrgemaks ning siis on vaja alustada hooldusraiet. Seda tehakse 30–40 aasta vanuses puistus.

Laupäeval istutatud 1500 puust saavad suurteks kuuskedeks 300–400. Saega metsa tagasi tulekuks, et oma töö eest lõpuks raha teenida, peab ootama 70–80 aastat. Praegustesse hindadesse arvestatuna annab hektari metsa maha võtmine umbes 14 000 eurot. «Nagu näete, polegi metsandus nii rentaabel tegevus, nagu võiks arvata,» võttis Haas kokku.

POSTIMEES.EE:
Eesti märgi ja eripärade otsinguil jõutakse enamasti Eesti metsa ja puiduni, kirjutab Yoko Alender, riigikogu liige, arhitekt ja linnaplaneerija, Riigi Kinnisvara ASi nõukogu liige.

Sõidan peatselt Londonisse, et õppida neilt, kellelt seda ehk kõige vähem ootaksime, brittidelt, kuidas suurlinnas terved linnaosad on võtnud nõuks ehitada kõik avalikud hooned just puidust. Tahaksin, et 10 aasta pärast tuldaks kaema meie samasuguseid näiteid. Meil on olemas võimekus, mis võiks riigi targal kaasabil viia väga efektiivse teostuseni.

Riigi targad valikud aitaks tõsta meie konkurentsivõimet
Riigi Kinnisvara ASi eesmärgiks on olla Eesti avalikele asutustele eelistatud partner kinnisvara arenduses ja haldamises. Riigiettevõtte praeguses strateegias on kolm suurt eesmärki: tsentraliseerimine, optimeerimine ja efektiviseerimine. Mõistlikud eesmärgid, mille osas täna ollakse ehk pisut enam kui poolel teel.

Siiski piinab mind kui arhitekti rahvasaadikut ja RKASi nõukogu liiget küsimus, kas sellest piisab, et õigustada riigi kohalolu seal, kus erasektor ise võiks toimetada? Omaniku ehk vabariigi valitsuse ootus RKASile on ettevõtte muutumine kompetentsikeskuseks, kuhu koonduvad kinnisvaravaldkonna parimad teadmised ja praktikad. Riigihangete väärtuspõhises ja professionaalses läbiviimises julgen väita on RKASes täna see kompetents ja ollakse eeskujuks kogu sektorile. Samuti liigutakse jõudsalt edasi BIM- ehk mudelprojekteerimise (ehitusinformatiivse modelleerimise süsteem) arendamise ja rakendamisega.

Koostame Riigi Kinnisvara ASile uut strateegiat aastateks 2017 – 20. Minu soov on hetkeks vaadata sellest horisondist kaugemale, mõelda sellele, mis on tegelikult see põhjus, miks RKAS eksisteerib. Arhitektina olen veendunud, et selleks peab olema riigi konkurentsivõime tõstmine elukeskkonna kvaliteetse arendamise abil. RKAS saaks tarku valikuid tehes kogu Eesti arengule hoogu anda.

Inimese- ja keskkonnasõbralikud lahendused
Puit on inim- ja keskkonnasõbralik ehitusmaterjal. Puit hingab, on mõnusa lõhna ja tekstuuriga. Olen külastanud mitmel poolt Euroopas koole ja lasteaedu, mis avaliku raha eest rajatud, eelistades materjalina ilmtingimata puitu, sest korduvad uuringud on tõestanud, et terves sisekliimas ja mõnusas keskkonnas on nii tervise- kui õpitulemused paremad. Üks Austria kool, mida hiljuti külastasin, mille ehitusmaksumus muide ei ületanud meie samaväärsete betoon- ja klaasehitiste oma, tootis täna nutikatele lahendustele rohkem energiat, kui ise kasutas. Ehitades hoone puidust, saab alati ka puidu töötlemisest üle jääva materjaliga toota rohkem energiat kui puidust hoone ehituseks kulub. Lisaks saame puithoonega lukustada süsinikku, sest seda põletades või metsa mädanema jättes pääseks süsinik atmosfääri.
Puidu plussidena saab veel esile tuua vastupidavuse tulekahjude korral, nimelt on puitkonstruktsioonid vastupidi levinud arvamusele põlengutes vastupidavamad metallkonstruktsioonidest. Just tuleohutuse ja uute tarkade konstruktsioonide sertifitseerimine tegelikus kasutuses oleks referentshoone võimalus teha ära see osa suurema arengu alguses, mille jaoks üksikul ettevõtjal sageli jõudu ja võimalusi napib.

Oleme parimad, aga mitte omal maal
Eesti puidutööstus on Eesti majandusele väga oluline. Eesti puidutööstus annab otseselt tööd 38 000 inimesele, kellest valdav osa elab väljaspool tõmbekeskusi, sageli just maapiirkondades. Metsaomanikke on Eestis ligi 110 000. Eestis on vähe tööstusharusid, mille mõju meie ühiskonnale oleks niivõrd laiahaardeline.

Puidusektori potentsiaali Eesti majanduse järgmise tootlikkuse tõstmise hüppesse on võimatu üle hinnata. Tegemist on konkurentsitult suurima tööstuharu ja ka tunnetuslikult meile omaseima materjaliga. Eesti puidutööstus on Euroopa suurim puidueksportija. Puidutööstus on kõige olulisem Eesti väliskaubanduse bilansi tasakaalustaja, puidutööstuse eksport ületab importi 1,2 miljardi euroga.

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit liidab oma statistikas sae- ja höövelmaterjali kokku, aga kui need jätta kokku liitmata, on suurim ekspordi kaubagrupp hoopis puidust kokkupandavad ehitised, sellele järgneb puitmööbel, puidust ehitusdetailid, saematerjal, puidugraanul. Lisades siia juurde rohkem teadmispõhist lisandväärtust, saaksime müüa tooteid välisturgudele oluliselt kõrgema hinnaga. Meie puidust ehitistel ja ehitusdetailidel on võimalik väärtusahelas olulisel määral tõusta. Suure osa puidust ehitistest moodustavad ise kokku pandavad aiamajad, aga peaksime jõudma just suurlinnade hoonestuseni, nii avaliku- kui ka elufunktsiooniga korterelamud, millega koos saaksime müüa oma inseneride ja ehk arhitektide tööd.

Oma ekspordivõimekuse suurendamiseks vajaks Eesti puidutööstus referentshoonet, mille abil end maailmas müüa. Eesti tootjad ja insenerid on juba olnud suutelised looma maailmamastaabis silmatorkavaid lahendusi, nagu näiteks 14-korruseline puitmaja Norras, kuid ometi puuduvad Eesti puidutööstuse võimekust vääriliselt esile toovad mastaapsed hooned Eestis. Riik saaks nüüd aidata kaasa seal, kus ettevõtjad üksi ei suuda ning muuta Eesti puidutööstus allhanke pakkujast tööstusharuks, mis lisaks puidule müüb ka kõrgetasemelisi teadmisi puitehitistest. Ka riigihangetes on võimalik süsiniku sidumise kriteeriumide kaudu eelistada just puidust lahendusi.

Mets on täna meie looduslik sümbol. Inimese kujundatud sümboliks saab vaid see, milles on olemas päris ehtne taktiilne ja tuntav kvaliteet. Oleksin uhke, kui riik otsustaks anda oma panuse, et see sümbol kvaliteetsest elukeskkonnast, sisult puidust avaliku referentshoone näol sünniks. Loodavat hoonet võib võtta kui Eesti märki ja sümbolit nii kodu- kui välismaal. Puit on homse elukeskkonna võti.

MAALEHT.EE, Triinu Laan: Maaeluministeeriumis kogunes täna metsa- ja puidusektori, põllumajandussektori, kaitsejõudude, jahimeeste ning seotud ametkondade esindajate ümarlaud, kus arutati võimalusi metsas liikuva tehnikaga seotud seakatku riskide vähendamiseks. Metsatehnika osas jätkuvad arutelud bioohutusmeetmete rakendamise võimaluste hindamiseks.
„Erinevatel kohtumistel nii seakasvatajate, jahimeeste kui Lääne-Eesti omavalitsusjuhtidega on korduvalt tõstatatud vajadus täiendavate bioohutusmeetmete rakendamiseks seni veel taudivabas piirkonnas asuvate metsseapopulatsioonide kaitsmiseks. Eesti Maaülikooli teadlased on hinnanud, et risk viiruse edasikandumiseks ka pikkade vahemaade taha metsade vahel liikuva tehnikaga on olemas,“ ütles Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna juhataja Martin Minjajev. „Kõige suuremat ohtu erinevate metsas liikuvate masinate hulgas kujutab metsatehnika. Seepärast soovime koostöös metsasektori esindajatega konkreetsed riskikohad ja võimalused riskide maandamiseks detailsemalt läbi arutada. Selleteemaline kohtumine on kavandatud juuni keskpaigaks.“

Kohtumisel arutati võimalusi Eesti eri paigus asuvate metsade vahel liikuva tehnikaga seotud seakatku leviku riskide vähendamiseks. Võimalike riskidena seakatku viiruse levimiseks uutesse piirkondadesse on esile tõstetud nii metsa ülestöötamise, metsa väljaveo, kaitsejõudude, põllumajandustehnika kui jahil kasutatava tehnika liikumist metsade vahel. Ümarlaual oli arutuse all küsimus, kui palju sellist tehnikat Eesti erinevates piirkondades asuvate metsade ja põldude vahel liigub ning kas ja kuidas toimub selle tehnika puhastamine. Eesti Maaülikooli veterinaarepidemioloogia professor Arvo Viltrop selgitas tehnika ja transpordivahenditega seotud seakatku leviku riske.

Kohtumise tulemusena otsustati, et metsatehnika osas jätkatakse arutelu võimalike meetmete ja nende mõjude täpsemaks hindamiseks.

Vabariigi valitsus kiitis 14. aprillil heaks loomatauditõrje seaduse muutmise eelnõu, mis annab võimaluse kehtestada metsas leviva taudi piiramiseks täiendavaid bioohutusnõudeid vastava taudi tõrje-eeskirjas. Hetkel on seaduse muutmise eelnõu menetlemisel riigikogus.

Loomatauditõrje seaduse muudatused on kavandatud jõustuma 1. juulil 2016. aastal.

TOOSTUSUUDISED.EE: Puidutööstusettevõtte Toftan rajab praegu Sõmerpalu valda Varesele uut saeveskit, kus saab tööd 40 inimesi. Esimesse vahetusse 20 töökohale kandideeris tööle üle 200 inimese, ütleb AS Toftan tegevjuht Martin Arula. Investeeringute maht on 32 miljonit eurot.

Millises seisus uue saeveski ehitus hetkel on?

Saeveski ehitus on seadmete paigaldamise järgus, hooned on suures osas valmis. Usume, et saame uue hooaja alguses ehk augustis-septembris proovisaagimisega alustada.

Investeeringute maht ulatub 32 miljoni euroni. Kuidas uue hoone rajamist rahastate?

Investeeringu tegemiseks on kasutatud ka pangalaenu, 32 miljonit sisaldab koguinvesteeringut, kaasa arvatud käibevahendid.

Praegu on teil siis 120 töötajat ja uue saeveskiga värbate juurde 40. Kas olete juba otsimisega alustanud?

Oleme ühe vahetuse jaoks töötajad leidnud, alustame varsti nende väljaõppega. 20 töötaja leidmiseks laekus 215 sooviavaldust. Huvilisi oli tõesti palju hetkel Soomes töötavate inimeste hulgas.

Uus veski saab olema Euroopa kiireim ja tootlikum. Lisaks on teil eesmärk saada Baltikumi suurimaks saetööstuseks. Kui suureks ettevõtte tootmismahud pärast uue saeveski valmimist kasvavad?

Väljendid kõige kiirem, kõige tootlikum ja kõige suurem realiseeruvad ikka igapäevast rasket tööd tehes, ostetud seadmed neid nimetusi ise ära ei too, eks elu näitab, millal soovitud mahu saavutame, sõltub paljudest asjaoludest. Aga tehnoloogiline valmisolek on olemas kasvada kaks korda suuremaks.

Sõltuvalt ostetava toorme keskmisest läbimõõdust jääb uue veski Toftan 2 aastane tootmismaht 175 000 ja 225 000 m3 vahele. Olemasolev veski Toftan 1 jätkab mahul 200 000 kuni 230 000 m3 aastas.

FAKTID

Ehitustööde periood: detsember 2015-oktoober 2016

Lisanduv tootmispind: tootmishoone netopind 4300 m2, lisanduv tootmismaa 12 ha

Tootmispind kokku pärast laiendust: tootmishoonete netopind 10800 m2, tootmismaa kokku 40 ha

Uus veski eesmärk: töödelda kolmemeetrisi okaspuu-paberipuud ja peenpalki

Koguinvesteering: 32 miljonit eurot

Uusi töökohti: 40

SA ERAMETSAKESKUS:
Erametsakeskus võtab alates esmaspäevast, 30. maist vastu Metsameetme toetuse taotlusi (metsaala arengu ja metsade elujõulisuse parandamise investeeringutoetus). Toetuse abil saab taastada kahjustatud metsa ja teha vajalikke hooldusraieid. Taotlusvoor kestab kuni 15. juunini.
Metsameetme toetusraha jagatakse esimeses järjekorras neile, kes peavad toime tulema ulatuslike metsakahjustustega. Järgmised prioriteetsed tegevused on hooldusraie, metsapuude taimehaiguse ja –kahjustuse ennetamine ning ulukikahjustuste ennetamine.
Töödega võib alustada juba järgmisel päeval pärast toetustaotluse esitamist. Loodusõnnetuse või tulekahju korral võivad kahjustused olla kõrvaldatud ja mets taastatud taotluse esitamisele eelneval aastal.
Metsameetme toetuste taotlemisel on tänavu mõned muudatused:
•    metsatehnikale saab toetust taotleda ainult metsaühistu
•    aia rajamiseks enam toetust taotleda ei saa
•    juriidilise isiku (mikroettevõtja) majandusaasta aruanne peab olema äriregistrist kättesaadav
•    metsaühistu võib maksetaotluse esitada kuni neljas osas (kehtib ka 2015. a vooru osas)
•    juriidiline isik esitab taotluse e-PRIAs (alates 2017.a kehtib see ka metsaühistutele)

Täpsema info toetuse taotlemise tingimuste kohta leiate erametsaportaalist: http://www.eramets.ee/toetused/toetuste-taotlemine/metsa-majandusliku-vaartuse-parandamise-investeeringutoetus-meede-1-5-1/
Toetustaotluse saab kõige kiiremini ja mugavamalt esitada e-PRIAs (epria.pria.ee/epria). Elektroonilise taotluse allkirjastamiseks on vajalikud ID-kaart, ID-kaardi lugeja ja PIN-koodid või Mobiil-ID. Täpsema juhendi saate aadressilt http://www.eramets.ee/toetused/e-teenused/
Erametsakeskus loosib e-PRIA kaudu (epria.pria.ee) Metsameetme toetuse taotluse esitanute vahel välja viis Intenso 5000 mAh mahutavusega akupanka (mobiilne laadija nutiseadmetele).
Metsaomanikel, kes vajavad abi toetustaotluse täitmisel ja kel endal metsanduse vallas teadmisi napib, tasub töid kavandades pöörduda kohalikku metsaühistusse; kontaktid leiate erametsaportaalist: http://www.eramets.ee/uhiselt-tegutsedes/maakonniti/
Lisainfo: e-posti teel metsameede@eramets.ee, telefonidel 683 6065, 673 6034 ja SA Erametsakeskus kontoris (Mustamäe tee 50, 10621 Tallinn).

ARIPAEV.EE:
Toftani uude saeveskisse tahavad tööle saada sajad inimesed. Ettevõtte juht Martin Arula seletab seda Toftani pakutava kõrge palganumbriga, mis on nende äriplaani juba sisse kirjutatud.

“Palkame kohalikke, kellele maksame sellist palka, mis neid meie juurde toob ja hoiab,” selgitas Arula. “Toorainevarumine on meil samamoodi lokaalne – tegutseme 60 km raadiuses ja kaugemale ei lähe, kuivõrd see pole mõistlik. Miks peaks siis inimesigi tooma kaugelt? Kui see oleks vastupidi, on äriplaan mõrane ja odava tööjõu kuritarvitamise poole kaldu. Nagu Eestis kombeks,“ selgitas Arula Äripäevale nähtust, mis toob kusagil ääremaal, Võrumaa metsades asuvasse saeveskisse tööle kandideerima sadu inimesi.

Järgneb intervjuu Martin Arulaga.

Kas teid üllatas, et uude saeveskisse kandideeris nii palju inimesi?

Pisut üllatav on küll. 20 ametikohale 215 sooviavaldust on tavatult palju. Eestimaa äärealadel on siiski jätkuvalt tööpuudus. Ja eriti on puudu mõistliku palgaga töökohti. 400 euroga saab ikka „töö“.

Kuidas seletate sellist huvi?

Huvi peapõhjus on Toftani kõrge palgatase. Teadjamatele on lisamotivatsioon kaasaegne töökeskkond ja tulemusele ehitatud töökultuur. Samas olen kuulnud ka juttu, et Toftanis saab mitte midagi tehes igal juhul 1000 eurot kuus kätte. See on vooluliinidega (konveieritega) tootmiste omapära, osa teeb põhitöö ära ja üksikud pidurdajad ei suuda tulemust liialt mõjutada. See on muidugi tegijate suhtes ebaõiglane, aga osutab ka meie enda tegematajätmistele.

Kes teile tööle kandideerisid, millise taustaga nad on ja kuidas Toftani üles leidsid?

Meie tulevased töötajad on kohalikud, elavad 35 km raadiuses, valdavalt nooremad inimesed, paljud töötanud lähedal asuvates puidutöötlemisettevõtetes või siis mõnes teises vooluliinidega kohalikus tootmisettevõttes – neid ei ole Kagu-Eestis palju. Pea kõigil on meile sobiv töökogemus, vähemasti madalamal suhtlustasandil võõrkeeleoskus (väljaõppele minnakse Soome ja Rootsi), saavad arvutiga hakkama, kuivõrd ilma arvutita pole meie tootmises peaaegu ühtegi töökohta.

Millist palka te maksma hakkate? Majandusaruande järgi on teie firmas keskmine palk 1740 eurot.

Tänane keskmine palgatase sisaldab mõningal määral ületunnitööd ja juhtide palka, Toftan 2 (uus saevaeski – toim) võtab tööle sini- ja valgekraesid pisut teises suhtes ning me ei plaani algselt ületunnitööd. Statistiline keskmine võib langeda, aga siiski tuleb öelda, et Toftan 2 palgatase jääb samaks. Teisiti pole mõeldav.

Kuidas te lahendate uute töötajate elukoha küsimuse?

Uutel töötajatel on elukohad olemas. Loodetavasti elavad nad oma unistuste kodus ja see on meie lähedal. Me ei too inimesi bussiga meeleheitepiirkondadest tööle ega ehita neile ka ühiselamuid lootuses, et saaksime neid palgata miinimumpalga eest. Palkame kohalikke, kellele maksame sellist palka, mis neid meie juurde toob ja hoiab. Toorainevarumine on meil samamoodi lokaalne – tegutseme 60 km raadiuses ja kaugemale ei lähe, kuivõrd see pole mõistlik. Miks peaks siis inimesigi tooma kaugelt? Kui see oleks vastupidi, on äriplaan mõrane ja odava tööjõu kuritarvitamise poole kaldu. Nagu Eestis kombeks.

Mis on kõige keerulisem uute inimeste värbamisel?

Raske vastata. Eks ikka on soov tuua kollektiivi uusi ambitsioonikaid inimesi, raputada aastatega kujunenud mugavat äraolemist, kus asjad justkui iseenesest juhtuvad. Ning et hoida ära uute tulijate õhina suretamist vanade olijate poolt.

Pidurdamatu puidutööstus

Mullu detsembris kirjutas Äripäev, et puidutöösturid tardunud majandust ei karda, vaid kasutavad odavat laenuraha julgelt investeerimiseks.
“Nii ongi puidutöösturite sõnul sündimas Balti riikide sajandi suurim investeering, milleks on Rootsi kapitalil põhineva ASi Toftan 32 miljoni eurone investeering uue saeveski rajamiseks,” seisis lehes. SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor kinnitas, et kui sügiskuud olid Eesti ekspordile vähemalt üldnumbrina äärmiselt kehvad, siis jätkuvalt tundub hästi minevat Eesti puidutööstusel.

Toftani uus saeveski

Rajatakse Võrumaale Sõmerpalu valda Varesele, piirinaabriks teine tuntud puidutööstur, pelletitootja Graanul Investi Balti riikide suurim pelletitehas.

Ehitusperiood 2015 detsember kuni 2016 oktoober.

Lisanduv tootmispind: tootmishoone netopind 4300 m2, lisanduv tootmismaa 12 ha.

Tootmispind pärast laiendust: tootmishoonete netopind 10 800 m2, tootmismaa kokku 40 ha.

Uue veski eesmärk: töödelda kolmemeetrisi okaspuu-paberipuud ja peenpalki.

Koguinvesteering: 32 miljonit eurot

Uusi töökohti: 40

Allikas: Äripäev

Toftan AS
Suuromanik on Rootsi ettevõte AB Karl Hedin.
Ekspordib Jaapanisse, Vietnamisse, Lätti, Belgiasse, Hispaaniasse ja Rootsi.
Rajab Osula Graanuliga ühist sooja- ja elektrivõrku, et aidata kaasa taastuvenergiat tootva elektrijaama rajamisele.
Toodab ja müüb üle 800 toote 25 riigis. Ligi 40 protsenti toodangust järelväärindatakse Eestis, ülejäänud Jaapanis, Euroopa Liidu maades, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas.
Toodangust valmistatakse maavärinakindlaid maju, akna-, liistu- ja uksekomponente, sise-ja välisviimistluspuitu, ehitus- ja saalingi konstruktsioone, mööblit, liimpuittalasid, pakendeid.
allikas: Toftan

EESTIMAA LOODUSE FOND:

Eestimaa Looduse Fondi (ELF) talgute must-toonekure aasta raames paigaldatud pesakaamera peategelastel koorusid kolm poega. Udusulis tibude teise elunädala tegemistele saab kaasa elada www.talgud.ee/must-toonekure-aasta/pesakaamera. Samas on värskelt avaldatud ning huvilistele kirja panekuks avatud ELFi suvised talgureisid.

ELFi talgukorraldaja Jaanus Libeki sõnul tuuakse igal aastal talgute fookusse üks kaitset vajav liik, kelle heaks vabatahtlikud panustada saavad. ”Tänavu on eriline võimalus läbi talguhooaja teema-aasta peategelastele vahetult kaasa elada. Pesakaamera toob haruldase ja inimpelgliku must-toonekure kõigile huvilistele koju kätte ja innustab kindlasti veelgi enam oma panust andma,” kirjeldab Libek.

ELFi suvine talgukalender on tavapäraselt mitmekesine. “Juuni esimese poole oleme pühendanud metsisele, kelle heaks sünnib ELFi talgute ajaloo üks suurimaid ettevõtmisi, mille käigus otsivad vabatahtlikud tuhandetelt hektaritelt metsiseid ja nende tegevusjälgi. Juulis ja augustis ootavad talgulisi paljud väikesaared, samuti mitu uut sihtkohta. Esimest korda minnakse appi näiteks Võilaiule ja Viru rappa. Tänavune kõige eksootilisem talgureis viib aga lausa Valgevenesse,” tutvustas Libek.

Must-toonekure heaks peetavad talgud on kavas sügisel, kui toonekurepojad on juba suureks kasvanud ja linnud rändele läinud. Must-toonekure kehva seisu põhjused on meie pesitsusaladel on eeskätt vanade metsade maharaiumine ja selle liigi jaoks sobilike toitumisveekogude seisundi halvenemine. Just viimasele keskenduvadki talgud, sest arvatavasti on just kesine toidulaud üheks põhjuseks, miks paljud kurepaarid ei suuda oma poegasid suureks kasvatada või pole pojad enne rändele asumist piisavalt heas konditsioonis. Kurgedele sobilikel jõgedel ja ojadel peetavate talgute käigus puhastatakse vabatahtlike abil veekogude kaldad võsast ja muudetakse need must-toonekurele sobilikumateks. Üks toonekurg varustatakse ka GPS-saatjaga, et rändel linnu teekonda jälgida.

ELFi looduskaitsetalgutel täitub tänavu 17. järjestikune hooaeg. Loodustalgud on kogu maailmas üha suuremat populaarsust võitev viis puhkuse ja vabatahtliku töö ühendamiseks. ELFi talgureis kestab tavaliselt 3–5, vahel kuni 10 päeva. Lisaks looduskaitselistele töödele on talgud hea võimalus tutvuda mitmesuguste Eestimaa paikadega, käia matkamas või kuulata kohaliku looduse tundja õpetusi. Talgutööde eesmärk on mitmesuguste koosluste ja elupaikade taastamine ning hooldamine. Kõige sagedasemad tööd on võsa lõikamine ja koondamine, heinategu, karjaaedade ehitus ning väikeveekogude tingimuste peenhäälestus.

Foto: veebikaamera kuvatõmmis värskelt viieliikmeliseks saanud must-toonekure perest Karulas

Lisainfo: Jaanus Libek, ELFi talgukorraldaja, tel 5697 7433, e-post: jaanus@elfond.ee
www.talgud.ee